Leiva-õunaburgerid

Need burgerid on mu blogis üks esimesi retsepte, pärit aastast 2006, kui vegantoidu blogiga algust tegin. Nüüd aastal 2020 tegin neid viimaks uuesti, kohendasin retsepti, täpsustasin koguseid ja tegin uued fotod. Veganitelt küsitakse tihti etteheitvalt, et miks imiteerivad paljud vegantooted liha. Ma ei hakka siin põhjustesse laskuma, aga kui keegi soovib burgereid, mis mitte kuidagi liha ei meenuta, siis on need leiva-õunaburgerid hea valik. Lisaks on need üsna neutraalse maitsega (muidugi võib neid erinevate maitseainete lisamisega põnevamaks teha). Kuna koostisained on vähe ja need on sellised, mis paljudel kodus olemas, siis arvan, et on kohane seda retsepti praegusel koroonakriisi ajal soovitada. Kuna burgerid sisaldavad leiba, siis soovitan neid süüa mitte leival, vaid riisi, kartuli, juurviljade või muude jahu mittesisaldavate lisanditega.

Nende tänapäeva valikuid arvesse võttes võibolla pisut veidrana tunduvate burgeritega seoses on mul üks eriline ja nostalgiline lugu. See oli aasta 2005 lõpp – olin just äsja veganiks hakanud ja alles vegantoitude maailma avastamas. Minu peamiseks toiduks oli pasta tomatikastmes ja hummusevõileivad (peale seda, kui olin saanud teada, mis on hummus ja kuidas seda tehakse). Tol ajal tundusid taimsed burgerid ulme. Mul polnud aimugi, et on võimalik teha veganburgereid. Minu õnneks olid meie perel sellel ajal Eestis külas minu USAs elav täditütar Karin ja tema mees Adam, kes olid selleks ajaks juba mõned aastad veganina elanud. See oli Adam, kes mulle neid õunaburgereid tutvustas. Mäletan selgelt, kuidas me neid minu väikses köögis käsitsi vorpisime.  Leidsin, et need kotletid on täiesti geniaalsed ja need said mitmeks aastaks regulaarseks osaks minu menüüst. Ilmselt kirtsutab nii mõnigi tänase veganburgerite valikuga harjunud inimene nende kotlettide peale nina – poes on ju lisaks kõikvõimalikele juurvilja-, herne- ja oapihvidele kõigele lisaks ka Beyond Meat ja sellelaadsed tooted. Minu jaoks on need burgerid aga endiselt geniaalsed – ülimalt lihtsad, odavad, väikse ökoloogilise jalajäljega ja täiesti kohalikust toorainest tehtud. Pealegi, selles retseptis saab ära kasutada veidi vanema leiva, kui seda üle on. Mulle meeldib mõelda, et kui keegi oleks Eestis nõukaajal veganiks hakanud, oleks tal olnud nende kotlettide tegemiseks hõlpsasti kõik koostisosad saadaval. Ehk siis mitte mingi uhke Lääne värk 🙂

Ja magustoiduks tegime Karini ja Adamiga seda imelist tofukooki – mis samuti tol ajal samuti ulmeline tundus.

Koostis (viis-kuus burgerit)

• 3-4  viilu või 170 g leiba (sobib hästi paar päeva seisnud leib)
• 2 õuna (180 g)
• 80 g + 50 g kaerahelbeid
• 1 sibul (55 g)
• maitsestamiseks soola, musta pipart
• taimeõli praadimiseks

Juhised

Neid burgereid saab teha kas käsitsi või väikse köögikombaini abil. Mina kasutasin saumiksriga kaasa tulnud väikest purustajat.  Kõigepealt purusta kooritud sibul ja õunad, seejärel lisa leib. Purusta ühtlaseks massiks. Kui purustajat pole, siis haki sibul peeneks, riivi õunad  ja purusta leib käte vahel. Tõsta kaussi, lisa 80 g kaerahelbeid, maitse järgi soola ja pipart ning sega. Vormi käte vahel pätsid (mina tegin 7-8 cm läbimõõduga ja 1,5 cm lõrgused pätsid) (tee käed märjaks, et segu kätele kinni ei jääks), veereta neid ülejäänud kaerahelvestes. Prae keskmisel kuumusel taimeõlis (selleks kulub paar tl taimeõli) keskmisel kuumusel kummaltki poolt paar minutit kaane all. Pätside ümber olevd kaerahelbed peaksid muutuma kuldpruuniks. Serveeri soojalt ketšupiga.